Tartu arengu eeldus on uued töökohad

Tartu linna majanduslik areng on viimasel viiel aastal hangunud. On küll ridamisi tekkinud mõnusaid kohvikuid, ülikoolid arendavad teadust ja kinnisvara, kuid inimestele jõukust toova reaalmajanduse kasv on kriisi järel seiskunud.

Kunagise 41 903 (2007. aastal) asemel on Tartus praegu vaid 35 960 (2011. aastal) palgasaajat.

Tartust on saanud provintslik teenusmajanduse linn, kus domineerivad ehitus, kinnisvaraarendus ja kaubandus.

Nende majandusharude kaudu saab aga ümber jagada vaid olemasolevat raha, see ei too tartlastele jõukust juurde. Teenusettevõtete arengus on positiivseks näiteks olnud IT-ettevõtete kasv, sest enamik neist müüb oma lahendusi välisriikidesse, kuid nende nõudmised töötajate ettevalmistusele on nii kõrged, et sellesse sektorisse on asja vähestel.

Vähe välisinvesteeringuid

Korraliku palgaga töökohti suudaks Tartusse suuremal hulgal luua arenev tööstus. Kuid tootmisettevõtteid on Tartusse jäänud vaid käputäis. Need vähesedki ei investeeri enam siia ning meile ei jõua ka uued välisinvesteeringud.

Eestisse saabuvast poolesajast välisinvesteeringust jõuab Tartusse aasta jooksul vaid mõni üksik. Uusi töökohti juurde ei teki, tartlaste sissetulekud jäävad Tallinnas teenitust maha ja elukvaliteet aegamööda halveneb, sest hinnad tõusevad kiiremini kui palgad.

Viimasel viiel aastal on Tartust kadunud üle 3000 töökoha. See sööb omakorda linna eelarvet, mille tõttu kannatab avalike teenuste kvaliteet, see paneb aga inimesed linnast lahkuma.

Miks ettevõtted ei investeeri? Kui uskuda uuringuid ja küsitlusi, siis peamiselt seepärast, et ettevõtjatele pole Tartu investeerimiskeskkonnana lihtsalt enam atraktiivne. Kohalik omavalitsus pole selles mõttes aastaid mingit aktiivsust üles näidanud.

Peamine probleem on, et pole kohalike tööstusettevõtjate vajadusele vastava ettevalmistusega tööjõudu. Tartu kutsehariduskeskuses õpetatavad erialad ja Tartus suurema arengupotentsiaaliga tööstusettevõtete tegelik vajadus erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Aastal 2012 oli Tartu kutsehariduskeskuses 1002 lõpetajat. Enim lõpetas majutusteeninduse ning ehitus- ja puiduerialade õpilasi, kellest vaid veidi üle poole on praeguseks tööturul rakendust leidnud. Tööstuserialadel on lõpetajaid tunduvalt vähem. Samas vilistlasküsitluse põhjal on enamik neist leidnud endale sobiva töö.

Seega on kutsehariduses tööturu nõudlusega paraku veel kohanemisruumi. Kiiremas korras tuleks Tartu kutseharidussüsteemi reformida kohaliku majandusarengu huvides ning suurendada märgatavalt õppemahte ja parandada kvaliteeti tööstuse valdkonnas.

Palju rohkem tuleks Tartus pingutada selle nimel, et tutvustada Tartut nii Eestist huvituvatele kui ka siin juba tegutsevatele välisinvestoritele.

Tartu vajab järgneva nelja aasta jooksul kümnete miljonite eurode väärtuses uusi investeeringuid, mis looks tartlastele uusi töökohti, kuid need ei tule Tartusse iseenesest nähtamatu käe juhtimisel.

Teaduspargi roll

Tartu atraktiivsust investoritele saab suurendada, arendades ettevõtlust soosivat taristut, nagu Ravila ja Ropka tööstuspark ja Tartu sadam.

Rahvusvahelise haardega majanduse arenguks vajab Tartu hädasti otselennuühendust ülikoolilinnadega Läänemere piirkonnas.

Seda võiks püüda saavutada kas või alustades aktiivset koostööd Tartu ja Tallinna lennujaama vahel. Tuleks pidada läbirääkimisi, et siduda Tartu lennujaama turundustegevus Tallinna lennujaama omaga ning teha konverentsiturismi strateegia, millele võiks õla alla panna riiklik turismiarenduskeskus.

Teadusega rohkem koostööd tegeva ettevõtluse tarvis on Tartusse riigi toel rajatud suure potentsiaaliga Tartu Teaduspark, mis vajab praegusest hoopis tugevamat ja rahvusvahelisema haardega juhtimist.

Esimese sammuna võiks teaduspargi meeskonda kaasata rohkem rahvusvahelise kogemusega projektijuhte, kes suudaksid tuua Tartusse senisest aktiivsemalt Euroopa Liidu raamprogrammi raha ning looksid koostöö sillad mitmete ettevõtlusega aktiivselt koostöösuhteid arendavate instituutide ja ülikoolidega Põhjamaades.

Nurgakivi on haridus

Kaugemas perspektiivis on Tartu majanduselu edendamise võtmeküsimus linna ja ülikoolide koostöö. Ühiselt läbi arutatud tegevusplaanid loovad eelduse, et Tartusse tekiks rohkem teadusmahukaid tehnoloogiaettevõtteid ja areneks teadusturism. Linnal tasuks koostöös ülikooliga kindlasti panustada rohkem Ravila tänava piirkonda, sest seal on suur potentsiaal uute kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks.

Suurtele universaalpankadele pole Tartu kohalikud väikeettevõtted ja ühistud kuigi atraktiivsed kliendid, sestap jäävad kohalikud väikefirmad oma projektidega tihti suurpankadele joonealuseks ettevõtmiseks.

Et Tartus on suuresti väikeettevõtted, on otstarbekas toetada kohalike hoiu-laenuühistute teket. See parandab kapitali kättesaadavust kohalikele väikeettevõtetele ja korteriühistutele.

Lõpuks on ju Tartu majandusarengu nurgakivi tulevikuplaane kujundada oskav ja haritud noor tartlane.

Seepärast on tähtis, et nii üldhariduskoolid kui ka huviharidussüsteem pakuks noortele õpet, kuidas oma tulevikku planeerida ja huvialade järgi eesmärke seada.

Nii aitame kaasa Tartu majanduslikule heaolule kaugemas tulevikus.

Imre Mürk

Mõttetalgud 1. "Linnaruum ja Tartu kesklinna areng"

Esialgne kokkuvõtte Tartus 21.02.2013 toimunud mõttetalgutest teemal "Linnaruum ja Tartu kesklinna areng.

Arutelul jäid kõlama järgnevad mõtted:

• Avalikud teenused ja ametiasutused tooks elu Tartu kesklinna tagasi.
• Avalikke teenuseid pakkuvate (passilaud, politsei, haigekassa, postiteenus jt) linna ja riigiasutuste jätkuv väljatõmbumine kesklinnast kahandab Tartu kesklinna olulisust linlaste igapäeva elus ja võimendab Tartu autostumist.
• Tuleb takistada Linnaraamatukogu ja Polikliiniku äraviimist kesklinnast.
• "Tasku" piirkonna arendus on võimendanud autoliiklust ja tõrjunud kesklinna sellest piirkonnast välja jalakäija.
• Võimalikuks lahenduseks, kuidas linnaelu erksamaks muuta, on Rüütli ja Laia tänava piirkonnas äriteenuste, IT ettevõtete ja teadustöö hubi tekitamine.
• Lisaks tuleb kesklinna tuua rohkem huviharidust pakkuvaid asutusi ja spordisaale ning rajada maa-alune parkla (nt Vanemuse tn nõlva sisse).

Euroopa majanduskriis ja Eesti õppetunnid

Imre Mürk - juhatuse esimees

Ajal, mil maailma tabanud majanduskriisi keskmeks on saamas Euroopas toimuv ning paistab, et kriisi esimese vaatuse lõpuks on Eesti majandus siiski maandunud jalgadele, on aeg teha järeldusi, mida on Eestil sellest kriisist edaspidiseks õppida?
Mõni aeg tagasi tuli Eurostat välja väga ilmeka analüüsiga kriisi mõjust Euroopa Liidu riikide elanike elustandardile. Esiteks selgus, et sisemajanduse koguprodukt (SKP) kõigub Euroopas elaniku kohta Euroopa keskmise suhtes riikides kuuekordselt. Saksamaa, Rootsi ja Soome on kriisis oma edu teiste ees veidi kasvatanud ja SKP elaniku kohta on 20% kõrgem Euroopa keskmisest kuid Eestis, Lätis ja Leedus on SKP elaniku kohta Euroopa Liidu keskmisest 35% kuni 50% madalamad.
Eurostat on mõõtnud ka inimeste elustandardit tegeliku individuaalse tarbimisnäitaja (AIC) järgi. Selgub, et kriisis rohkem kannatanud riikide: Eesti, Läti, Leedu ja Iirimaa elustandard on Euroopas langenud järsemalt kui SKP elaniku kohta. Kui 2008. aastal moodustas Eesti tegelik individuaalne tarbimine 64% Euroopa Liidu keskmisest, siis 2010. aastal 57%. See tähendab, et kui pankade krediidile toetunud majanduskasv tõstis Euroopas kõiki paate siis tõusule järgnenud mõõnaperioodil on selgunud, et mõnede riikide mastid on teistest palju madalamale püsti jäänud. Tõsisemad majanduslangused üleelanud riikide (sh Eesti) seas on  suurenenud mahajäämus rikkaimatest riikidest.
Mida on selle kriisi esimesest vaatusest Eestil õppida? Esiteks, Eesti majandus on kriisis hästi hakkama saanud paljuski tänu töötlevale tööstusele. Ekspordi, tootlikkuse ja tööhõive kasv töötlevas tööstuse tagas Eesti majanduse jalgadele maandumise. Töötlevas tööstuses oli veel 2010 II kvartalis tööga hõivatuid vaid 100 000 inimest, aasta hiljem juba 122 000 inimest. Ekspordi mahtude kasv on viinud Eesti jooksevkonto plussi ja reaalpalk on hakanud tõusma pärast üksteist kvartalit kestnud langust eelkõige  tööstuses. Samal ajal kui kaubanduses on reaalpalgad jätkuvalt languses.  Töötleva tööstuse ekspordimahtude kiire taastumine 2009 a. languse järel ning tööstuse poolt eelmisel aastal loodud uued töökohad on Eesti majandust vee peal hoidnud ajal mil sisetarbimine on Eestis madalseisus.
Teiseks, tuleb tunnistada, et mahtude taastumisele vaatamata pole Eesti majandus osutunud rahvusvahelises konkurentsis oma sisu poolest dünaamiliselt arenevaks jõuks. See peegeldub jätkuvalt põhjamaadega võrreldes kordades madalamas tootlikkuses ning Eesti inimeste reaalpalkade jätkuvas seisakus. Seega edasiseks kasvuks vajab Eesti rohkem töötlevat tööstust ning jõulisemaid struktuurseid muutusi selle tööstuse sisus; rohkem inseneri ja arendustööd, rohkem oma tooteid ning nende tugevat müüki maailmaturgudel.
Kuidas selleni jõuda? Tasub silmas pidada, et Eesti majanduse väliskeskkonna määravad paljuski majanduspoliitilised jõujooned teljel Berliin-Stockholm-Moskva ning ilmselt on Eesti ettevõtetel tulevikus võimalusi sellest kasu lõigata. Saksamaa ja Põhjala riikide tehnoloogialiidri positsioon maailmas ning Venemaal kasvav tarbimine ja ambitsioon tehnoloogia liidrite liigasse ennast loodusvarade abil sisse osta tugevdavad suure tõenäosusega nende riikide vahelisi majandussuhteid ning Eesti edasised kasvuvõimalused peituvad meie töötleva tööstuse ja logistika sektori  kohenemises ja oma niššide väljaarendamises selles Ida-Põhja-Lääne kolmnurgas.
Leian, et majanduspoliitiliselt tasub Eestis lisaks investeeringutele teadus- ja arendustegevusse ja alustavate ettevõtete toetamisele edaspidi silmas pidada ka vanarahva mõtetera - „viska sõnnikut sellele taimele, mis kasvab“. See tähendab, et tõhusamaks võib osutuda keskendumine nendele ettevõtete arengule, kellel on juba mingi kogemus, oluline suurus ja sellest tulenev majanduslikult suurem mõju, sest neil on suurem potentsiaal tootlikkuse ja müügimahtude kasvuks maailmaturul ning sellepärast ka uute, paremini tasustatud töökohtade loomiseks.
Samal ajal ei tohi Eestis unarusse jätta regionaalse ettevõtluse stimuleerimist maakondlikes keskustes. Vaid uute töökohtade tekkega maakondades saab panna piduri peale ääremaastumisele ning sotsiaalprobleemide esilekerkimisele (eriti Ida-Virumaa asulates).
Loomulikult on majanduslikult heale järjele jõudmisel majanduspoliitilistel otsustel oma oluline roll. Seepärast loodame, et EAS uus juhtkond suudab veenda Põhjala tööstusettevõtteid Eestisse investeerima ning on  tähtis, et avalik haldusaparaat mõistaks innovaatikat ja selle arendamise võimalusi palju laiemalt kui ainult teadus- ja arendustegevus.
Tootlikkuse kasvule ja uutele investeeringutele tuginev majanduskasv on vananevale ja väheneva tööjõuga Eestile väga oluline. See on ka võimalus tekitamaks vahendeid suhtelise vaesuse probleemidega võitlemiseks. Samas ei tohiks see saada Eesti ainsaks eesmärgiks. Meil tasub edaspidi rohkem mõtiskleda ka selle üle, millepärast mõõdavad paljud inimesed elu väärtust Eestis liialt tarbimise võimaluste järgi, unustades, et peanupp pole inimesele antud ainult söömiseks. Kas ei peitu seal ka põhjus, millepärast on Eestis summaarne sündimuskordaja vaid 1.6 kuid rahvastiku arvu püsimajäämiseks oleks tarvis 2.1? Ilmselt peituvad paljud elurõõmud allikad mujal kui vaid rahas. Meie pered vajavad paremat hoolt ja Eesti kultuurilised  ning palju vaimsed rikkused ootavad äratamist.

Imre Mürk
Vaba Isamaaline Kodanik
Tartu linn